Category Archives: Ettekanne

Feedback for my research plan

Today I had a chance to present my research plan again in the doctoral seminar of educational sciences. Peers and facilitator suggested me to think about on following aspects:

– Why is the SECI model the best theoretical baseline?

– Maybe I should focus also on communities of practice, Lave & Wenger etc..?

– How do I measure that portfolio supports the professional development of teachers? Do those teachers, who does not use technology, are less supported or less developed? Are they less competent teachers therefore?

– Privacy issues and ownership in my portfolio-based learning environment

And sure, the eternal of issue of teachers’ using technology and e-portfolio in my study. There are still too many people who believe that teachers do not start using technology in their professional activities and it influences my study a lot. I was also said that if I have one teacher during my studies, who has agreed using portfolio with her students in school practice, it is not something to make conclusions. After the enthusiastic teacher leaves, I have nothing left. I agree with it, I have lot of hope that there will much more teachers in my study.

But, those, who last time were extremely critical with me, said for conclusion, that today I was confident and I had more arguments compared with the last meeting, I seem enthusiastic and therefore the overall picture looked better.

Esimene konverentsi ettekanne tehtud

Projekti e-Jump 2.0 raames kirjutasime Mardi ja Priiduga artikli Edeni raames korraldatavale konverentsile Open Classroom. Konverents toimus sel aastal Portos 15.-17. oktoober ja kohalikuks korraldajaks oli projekti partner University of Porto.

Artikkel pealkirjaga “Introducing Open Classroom 2.0 to Teachers through Immersive Learning” võeti vastu ja reisi võis planeerima hakata. Minu jaoks isiklikult oli pikka aega ületamatuks probleemiks, et kes ettekande teeb. Kuid ma teadvustasin endale, et doktorandina ma lihtsalt pean hakkama ettekandeid tegema ja esinemisnärvist saab üle vaid tänu kogemusele. Lisaks oli see võimalus teenida äärmiselt lihtsalt punkte õppekava täitmise jaoks.

Minu sessiooni pealkiri oli Web 2.0, sessiooni juhtis äärmiselt muhe sakslasest vanahärra Walter (perekonnanimi ei meenu), kes nägi välja väga Rein Raua sarnane. Saksaliku täpsusega pidas ta kinni ettekande pikkusest ning ka küsimustel ei lasknud väga pikaks minna, mis tegi sessiooni sujuvaks ja hästi jooksvaks.

Minu ainus tingimus oli, et kuulata ei tohi ettekannet ei Priit ega Mart. Priiduga polnud õnneks probleemi, ta hoidis Miiat, kuid Mart arvas, et vähemalt küsimuste ajaks ta tuleks mulle appi. Sellega olin nõus, kuid õnneks hakkas tal koosolek ja ta ei tulnud üldse saali. Kuna samal ajal toimus kokku 4 paralleelsessiooni, siis osalejate hulka arvestades, hindasin, et kuulama tuleb ehk 20 inimest. Tegelikult läks saal täis ja istekohti jäi puudu, seega umbes 50 inimest. Üks kuulajatest oli ka kolleeg Tiigrihüppe SAst.

Aus ülestunnistus, päris peast ma ei jutustanud, märkmed olid ikka abiks. Kuid põhimõtteliselt sain räägitud ilma koperdamata. Üks küsimus tuli publikust, et kuidas saaks suunata õpilasi tegelema rohkem kollaboratsiooniga, milline on siis õppejõu roll. Ning teise küsimuse küsis sessioonijuht Walter, et millised väljakutsed on sellise projekti juures, kus on nii aukartust äratav konsortsium ning millised väljakutsed on sellist tüüpi kursuste rakendamise juures, kus on 120 osalejat nii mitmest riigist. Ja oligi kõik.

Minuga samas sessioonis esines kõigepealt Juan Jose Gaitan Pinto Hispaaniast ja ma ausalt öeldes ei suuda ümber jutustada, milles tema rääkis. Pealkiri oli igaljuhul Creation Experiences of Virtual School Communities Incorporating web 2.0 ja ma saan aru, et tema tööpaik arendas välja mingi kommertslahendusest õpikeskkonna, kus olid olemas blogi, wiki jms. Ühesõnaga ma ei saanud aru innovaatilisusest, aga see selleks.

Peale mind esines üks naine, Angelina Macedo, kellel oli samuti esimene konverentsi ettekanne elus, kuid tegemist oli inglise keele õpetajaga, mistõttu meie esinemiskogemused ja keeleoskus polnud võrreldavad, kui me koos pabistasime seal. Niisiis, tema ettekanne meie kolme seast osustus kõige menukamaks. Tema ettekanne oli pealkirjaga Learning to Teach in Second Life ja rääkis oma edukast kogemusest, kuidas kasutada õppetöös Second Life’i. Kuulajaskonnas tekitas see enim diskussiooni, kuid küsimuste asemel sai kuulda enim väiteid “Second Life on mõtetu” või “SL tundub jama, ma korra käisin seda vaatamas”. Ma isiklikult pole ka SL-ga kokku puutunud, kuid ma ei kujuta ette, et ma läheks kuhugi lahmima, et see on mõtetu nähtus, nagu suur osa prouasid publikus seda tegid. Lõpuks sessioonijuht kutsus publiku korrale.

Innovaatilise lahendusena oli kasutuses twitter, kuhu ettekannete ajal lisati sissekandeid.

Ja rosinaks oli see, et nii meie kui ka minu sessioonis osalenud naisterahva artiklid märgiti ära viie parima sekka.

Meie artikkel pälvis äramärkimise valdkonnas: for the creative approach to teacher training by social networking.

Hea kogemus oli ja olen enda üle uhke. Järgmine kord tahan aga rääkida ilma märkmeteta ja peast. Või noh, ülejärgmine kord.