Monthly Archives: May 2013

Selle kevade magistritööd

Homme esitavad viis minu magistranti oma magistritööd kaitsmisele. Ma pole väga kogenud juhendaja, mul on siiani olnud vaid üks magistant, kuid läbi tiheda koostöö need viis tööd ka valmis said:

1. Triinu Pääsik – tema viis läbi tegevusuuringu, mille raames disainis, rakendas ja evalveeris veebipõhiste aktiivõppe rakendamise stsenaariumeid. Tema töö tulenes vajadusest toetada õpetajaid rakendama aktiivõppe meetodeid veebipõhiselt, kuna tänased õpilased (tema uurimuses 5.klass) on arvutikasutajad, küll aga kasutavad nad arvutit peamiselt meelelahutuseks ning vajavad tuge, et õppe eesmärkidel arvutit kasutada. Tulemuseks olid valideeritud ainetepõhised stsenaariumid, et julgustada teisi aineõpetajaid veebipõhiselt aktiivõppe meetodeid kasutama;

2. Siret Lahemaa – Siret viis läbi juhtumiuuringu uurides käsitööõpetajate virtuaalset praktikakogukonda. Tema töö probleemiks on see, et kuigi õpetajate virtuaalseid kogukondi justkui on ja tehnoloogia areng soodustab nende teket, on siiski suureks probleemiks kogukondade aktiivsus ja jätkusuutlikkus. Uurides käsitööõpetajate kogukonda kui juhtumit, viis ta läbi küsimustiku ja intervjuud, et leida, kuidas õpetajad tajuvad virtuaalse praktikakogukonna mõju oma professionaalsusele ja millised on nende ootused kogukonnale. Tulemuseks proovis Siret välja pakkuda võimalused käsitööõpetajate virtuaalse praktikakogukonna näitel, kuidas tagada kogukonna suutlikkus;

3. Siret Piir – Siret pakkus osalusdisaini põhimõtteid järgides e-portfoolio funktsionaalsused eDidaktikumi keskkonnale. Sireti töö algas juba varem, mil eDidaktikumi keskkond ei olnud veel arendusplaanides, kuid me lõpuks leidsime tema tööle praktilise väljundi eDidaktikumi näol. Sireti töö tulenes probleemist, et täna ei ole Eesti õpetajal (või õpetajakoolituse tudengil) väga häid võimalusi oma professionaalse arengu portfoolio loomiseks, mis toetaks nii pädevusehaldust, erinevate vaadete loomist, kogukonna toetust kui ka refleksiooni toetavaid elemente. Siret analüüsis põhjalikult olemasolevaid e-portfoolioid, viis läbi osalusdisaini raames intervjuud kahes etapis – kõigepealt selgitas välja vajadused ja ootused e-portfoolio suhtes ja seejärel evalveeris enda poolt välja pakutud e-portfoolio funktsionaalsuseid. Tema töö andis praktilise väärtuse eDidaktikumi arendajatele esimese prototüübi kujul, millest nüüd edasi minna;

4. Nele Sarrapik – Nele töötas tegevusuuringu raames oma organisatsiooni jaoks välja e-kursuse, rakendas seda ja viis sisse evalveerimise käigus muudatused. Tema töö kerkis praktilisest vajadusest enda organisatsiooni jaoks välja töötada e-kursuse näidis, mis hõlmaks endas erinevat tüüpi funktsionaalsuste kasutamist nende õpikeskkonnas Ilias, mitmekesiste õpiülesannete ja -meetodite kasutamist. Praegu on küll organisatsioonis kõik võimalused olemas e-õppe rakendamiseks, aga instruktoritel puuduvad vajalikud oskused ja Nele töö tulemusel välja pakutud e-kursuse disaini järgimine on üks võimalus, kuidas toetada instruktoreid oma e-kursuseid ümber disainida.

5. Veroonika Tuul – Veroonika kaardistas oma töös täiskasvanute koolitajate haridustehnoloogilisi pädevusi. Organisatsioonid ootavad üha enam, et täiendkoolitus liiguks e-õppe rakendamise suunas, samas aga pole teada, milline on täiskasvanudkoolitajate haridustehnoloogiliste pädevuste tase e-õppe ettevalmistamiseks, rakendamiseks ja hindamiseks. Kasutades kombineeritud meetodit, viis Veroonika läbi küsimustiku ja intervjuud, et analüüsida koolitajate enesehinnangut oma haridustehnoloogilistele pädevustele. Tulemuseks tõi välja Veroonika täiskasvanute koolitajate haridustehnoloogiliste pädevuste enesehinnangud ja pakkus Veroonika välja koolituskava täiskasvanute koolitajatele nende haridustehnoloogiliste pädevuste arendamiseks.

Kõik tööd on erinäoga, kõik magistrandid on omamoodi. On olnud keerulisemaid hetki, aga üldiselt ei ole mul kellelegi neist midagi ette heita. Viimased umbes 1,5 kuud on olnud meil kõigil karm ja tihe koostöö. Ma ei saa öelda neist kellegi kohta, et huvi oleks olnud väike ja ma pidin kedagi tagant surkima. Kui ma aus olen, siis ma isegi lootsin kevade alguses, et keegi viiest siiski kukub välja, et viiega lõpuni minna on karm. Samas viimasel nädalal, mil tööd oli tehtud palju, ei oleks ma lubanud enam kellelgi loobuda ja õnneks keegi ei soovinud ka.

Ma saan alles nüüd aru paljudest asjadest olles ise nii juhendaja rollis kui juhendatava rollis (kuna doktorantuur on põneval lõpusirgel). Ma saan aru, et:

a) milline ajaraiskamine on olnud saata oma juhendajale poolikud töid stiilis a la vaata nüüd, ma seal metoodikas kirjutasin seda täpsemaks. Mulle juhendajana ei meeldinud neid kirju saada, ma tahtsin tervikuid lugeda, ma käisin koguaeg uurimisküsimusi jms üle lugemas, mulle ei meeldinud lugeda mingeid lõike (või vaid ühte osa tööst, nt teooria);

b) ma olen selline juhendaja nagu on minu juhendaja, ma olen selle stiili täiesti ülevõtnud. Ma hoolin ja hoian. Ma loengi laupäeva hilja õhtul kahte magistritööd. Ma parandan kirjavigu. Me pendeldame tööga edasi-tagasi mitmeid korda nädalas. Ma annan peaaegu kohe tagasisidet. Ma olen vahel järsk (ja nüüd ma saan aru, miks minu juhendaja minuga vahel järsk oli), aga üldine hoiak on soe. Nii on käitunud minuga minu juhendaja. Ja nii hakkasin käituma mina. See on küll väsitav endale, aga ma ei kujuta enam teisiti ette, kui ma olen juba selle rolli endale võtnud.

Ma väga loodan, et neil töödel läheb kenasti. Tõesti loodan. Sest tegelikult ma tean, et ma olen siiski kogenematu juhendaja ja ikka pelgan, et kuigi ma tegin kõik, mis ma jaksasin, oskasin ja jõudsin – kas sellest piisas?