Tagasivaade kursusele Haridustehnoloogia praktika

Kirjutasin septembris oma ootustest õppejõuna kursusele “Haridustehnoloogia praktika“. Kümme nädalat kestnud praktika on läbi, üliõpilased teevad kokkuvõtteid ja mina ka.

Tundsin end sellel kursusel nagu sõitmas mäest üles – mäest alla. Kõigepealt olin ma elevil – nii enda, kursuse kui ka üliõpilaste pärast. Seejärel jõudsin ma arusaamale, et üliõpilased ei ole elevil, neile on see siiski kohustuslik õppetöö. Pisut valmistas mulle meelehärmi ka see, et mõned üliõpilased ei tulnud lõpuni minuga kaasa, nende praktikapäevikud sisaldasid vähest vajalikku. Kui meelehärmi-etapp mööda sai, kasvas jälle elevus, sest tajusin, kuidas paar üliõpilast hakkasid end haridustehnoloogina tundma ja sellena ka käituma. Vahepeal jäid sissekanded soiku ning aktiivselt oma tegevusi peegeldavaid üliõpilasi oli vähe. Seejärel aga tõusis huvi magistritööde ning praktika vahelise sose vastu ja see viis jälle emotsioonid üles. Ühesõnaga meeleolukas kursus.

Kindel on see, et oma ootuseid ma ei täitnud. Ma ei suutnud tekitada dialoogi üliõpilaste vahel, vaid üks üliõpilane hoidis silma peal teiste tegemistel, lisaks tuleb veel kaaslaste poolt partner-hinnangu andmine. Ma ei suutnud kaasata tagasisidestamise protsessi praktikakohapoolseid juhendajaid, kuigi ma korduvalt palusin seda. Tagasisidestamisesse polnud jooksvalt kaasatud ka eriti eksperte (va paaril korral), kuna sissekanded õppedisainist tulid suhteliselt kaootiliselt. Küll aga kaasan ma õppejõud tagasisidestamisse praktika lõpus, kui esitatakse aruanded. Ootus, et keegi ehk saab kasu magistritöö jaoks täitus osaliselt, sest mõned neist siiski teemad lõpuks registreerisid ja kes rohkem ning kes vähem asja siiski ettevõtsid. Ma ei oska hinnata, kas praktika tegevuste üle peegeldamine kuidagi mõjus tõhusamalt üliõpilastele, kuigi halvemaks see ilmselt ka midagi ei teinud. Lisaks ei oska ma hinnata, kas minu olemasolust oli neile kasu või kahju, sest eksperthinnaguid ma ei andnud, niisama lugesin neid ja küsisin juurde küsimusi, mis mind huvitasid.

Minu jaoks osutus kõige keerulisemaks muuta praktika efektiivseks nende jaoks, kes on aastaid sama tööd teinud, teevad seda suurepäraselt ning olid praktikal oma praeguses ametikohas. Järgmiseks korraks mõtlesime me rakendada eelpraktikat, mis tähendab, et ka kõige parem haridustehnoloog väljub korraks oma mugavustsoonist ja läheb vaatama teise asutusse, teise haridustehnoloogi juurde, millist tööd teeb ja kuidas teeb.

Teine asi oli tagasisidestamine. Algselt oli mõeldud, et lisaks minule annab tagasisidet ka magistritöö juhendaja ja praktika praktiline osa on seotud magistritööga. Esimesel seminaril sain ma üllatuse osaliseks, et keegi ei plaani kaitsta ja praktikat oma magistritööga siduda. See tähendas automaatselt, et magistritöö juhendaja kui kaastagasisidestaja kadus ära ja kuigi ma proovisin kaasata õppejõude tagasisidestamisse, siis reaalsuses oli see natuke keeruline sissekannete kaootilisuse tõttu. Seetõttu järgmine kord peaks tagasisidestamise jagama koordinaatori ja põhiõppejõudude vahel (siduma osad ained ja praktikaülesanded paremini) olgu see seotud magistritööga või mitte.

Kolmas asi oli praktikakoha poolsete juhendajate kaasamine, mis ebaõnnestus täielikult.

Mida ma ise saaksin paremini teha? Järgmine kord püüan kogu praktika teisti üles seada, et on eelpraktika ja põhipraktika ning süsteemselt läbi mõtlema ülesanded nii, et tagasisidestada saavad ka põhiõppejõud.

Advertisements

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s