Doktoriõppe viimased kursused lõppemas

Mu hullumeelne semester, kus lisaks teadustööle ja õppetööle, võtsin endale ka veel kursuseid, hakkab vaikselt rahunemise märke näitama. Nüüdseks olen lõpetanud kaks kursust ära ja ühes tuleb esitada veel artikkel.

Üks kursus, praktiline teadusloome, oli mul veebipõhises vormis. Lugesin läbi õppematerjalid ning esitasin iseseisvad ülesanded. Tundub, et sellest piisab. Ma sain kaaslastelt tagasisidet, et tegemist on kursusega, mida tasuks võtta I kursuse jooksul, hiljem pole sellest nii suurt kasu. Ilmselt on neil õigus, samas pean kahetsusega tunnistama, et doktorandina olin ma kasutanud väga vähe erinevaid teaduslikke andmebaase oma töös, liigagi vähe. Praktiline töö, mis keskendus erinevate andmebaaside kasutamisele haris mind kindlasti, ma ei kujutanud isegi ette, et sellised võimalused on. Karta on, et ma võib olla lähenesin tööle pisut pealiskaudselt, kuna muus osas oli kõik ju lihtne ning ma ei saa salata, et sellest ainete blokist, kuhu aine kuulus, oli mul vaja mingi kursus võtta.

Tunduvalt rohkem kõnetasid mind kaks järgmist kursust. Ühe neist valisin, et teha endale väljakutse – osaleda kursusel, mis on ülesehitatud ebatraditsiooniliselt ning rühmatööde peale ning teise sellepärast, et see on mulle intellektuaalselt täielik eneseületamine.

Kursus kõrgkoolididaktika tekitas minus vastakaid tundeid ja segadust ja ma ei osanud seda esimese kahe kontakttunni jooksul sõnastada, miks see nii oli. Ausalt öeldes ei oska ka praegugi, aga see segadus on kadunud. Kuna kursus oli nii teistsugune – kasutatud oli väga palju erinevaid õppemeetodeid, kursusel oli kaks õppejõudu, palju oli rühmatööd ja rääkimist, analüüsimist ja peegeldamist. Kõik see, mida ma üldjuhul kardan ja pelgan ja võimalusel jätaks vahele. Kuna kursusel loodi ülimalt hästi rühmatunne ning lisaks olen ma osade kaaslastega ka ühes teises loengus koos, kadus mul hämmastavalt kiiresti hirm eksida ja olla rumal. Samas tundsin pikka aega survet pingutada, et näida rühmatöös aktiivne, sest kui ma ei räägi ja ei tee, siis teised äkki arvavad, et ma olen passiivne. Mitte, et ma kardan.

Teisalt kõnetas see kursus mind selles võtmes, et ma olen nii öelda tagant uksest sisse tulnud õppejõud, isehakanu, kelle kogemused on suhteliselt väikesed ning igasugused tõlgendused põhinevad kogemusel. Sel kursusel kogetu, räägitu ja kuuldu tõttu sain ma nagu teoreetilise aluse oma olukordadele. Ma sain täiesti selgelt aru, millised vead ma olen juba teinud (ja teist korda sel sügisel) oma juhendatavatega – meie kokkulepped nii töö protsessi, kvaliteedi, tähtaegade jms on täiesti tegemata, mis võib mind kevadel viia samasse olukorda, kus olime sel kevadel, et juhendaja on nördinud ja juhendatatav samuti, sest juhendaja ootas palju, aga juhendataval polnud üldse plaani esmaklassiline töö esitada. See on vaid üks näide sellest, et kui me tihti kipume mõtlema, et ma tean juba kõike ja ma õpin kogemusest ja nii edasi, siis tegelikult see nii ei ole. See kursus ei jookse mööda külge maha ka kõige kogenenumal, sest see paneb sind mõtlema oma töö peale, oma õppimise peale, oma õpetamise peale. Minu uurimisrühm ka räägib õppimisest ja teab kõiki teoreetilisi lähtekohti sellele, aga kas keegi ka vahel ka oma õppimise peale mõtleb metakognitiivselt?

Sama suure väljakutse esitas mulle haridusfilosoofia. See kursus on selgelt minu intellektuaalsele tasemele liig. Mul oli keskkoolis natuke filosoofiat, kuid üldiselt on mul lünk, eriti mis puudutab kasvatusteaduste filosoofiat. Ning kuigi mul oli võimalus mõni teine aine ka valida, tundsin ma, et ma vean alt, kui ma neist mugavusainetest ei loobu. Kursusel oli kaks väga rasket ülesannet minu jaoks. Esimene, kui ma pidin sõnastama, mis on minu doktoritöö filosoofiline alus…Ma ei tea, kas ma vastasin õigesti või valesti ja ma olen võimeline seda siia avalikku veebiruumi kirja panema.
Teine on artikkel minu doktoritöö teemal mingil filosoofilisel küsimusel. Õppejõu soovitusel kirjutan ma tehnoloogia vastasseisust ja kuivõrd põhjendatud see on. Kuna õpetajad minu doktoritöö raames on natuke tehnoloogia vastu ja seda on käsitlenud näiteks ka Heiddeger, siis ma peaksin 3-4 lk mahus seda küsimust arutama. See on raudselt minu doktoriõpingute kõige raskem asi ja irooniliselt on see mu doktoriõpingute viimane kohustuslik aine. Kiidan end, et ma seda kurusust 1.-2. kursusel ei võtnud, kuna siis ma poleks osanud seda üldse oma doktoritöö konteksti viia.

Advertisements

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s