Iseseisev ülesanne – teadusmetodoloogia

Artikli analüüs, esitada 21. oktoober 2009

Participatory design: The third space in HCI, M. J. Muller

Michael J Muller on teadlane, kelle peamised uurimissuunad on sotsiaalne tarkvara (nii kvantitatiivsed kui ka kvalitatiivsed uurimused), sotsiaalse tarkvara edukuse mõõtmine, praktika kogukonnad, osalusdisain ning analüüsi-, disaini- ja hindamismeetodid. Tema viimaste aastate artiklid on lisaks osalusdisainile keskendunud palju sotsiaalsele tarkvarale ning sotsiaalsele võrgutamisele (social networking).

Artikkel uurib osalusdisaini meetodeid, tehnikaid ning rakendusvõimalusi hübriidses keskkonnas, ehk keskkonnas, mis pole ei arendajate ega lõppkasutajate oma, vaid asub nende kahe keskkonna vahel.

Osalusdisain on teooriate kogum, praktikad ning uurimused, mis on seotud lõppkasutajate kui osalejate osalemisega tarkvara (aga ka riistvara) arendamises. Osalusdisain hõlmab erakordselt mitmesuguseid valdkondasid nagu kasutaja-keskne disain, graafiline disain, tarkvara-arendus, arhitektuur, avalik haldus, psühholoogia, sotsioloogia, kommunikatsioon ja poliitikateadused.

Artikli struktuur:

Kirjanduse ülevaade (HCI hübriidne keskkond, osalusdisaini hübriidne keskkond)

Arutlus

Tulemused

Kirjanduse ülevaade

Tabel 1 pakub ülevaate erinevate autorite poolt pakutud väited seoses hübriidse keskkonnaga (uute ideede süntees, rohkem rõhku kollaboratsioonil ja vähem individualismil jms).

Muller 2002

Arutelu

Seejärel pakub Muller välja üheksa trendi osalusdisainis:

– ühistöö läbiviimise koha valik

– töötoad

– jutud

– lõppkasutajate fotograafia

– draamad e loo jutustamine video või etenduse abil

– mängud

– jagatud keele loomine

– kirjeldavad artefaktid, vähest tehnoloogiat sisaldavad prototüübid

– töötavad prototüübid

Muller uuris, kuidas mainitud üheksa kategooriat on seotud hübriidsusega ning millised on ühe või teise eelised.

Uurimus viidi läbi erinevate autorite poolt erinevate sihtrühmade seas läbi (muuhulgas nt telefoni operaatorite seas). Üheksa kategooriat rakendati erinevate seltskondade peal erinevate autorite poolt ning Muller koostas nö ülevaate nendest. Lisaks sellele vaadeldakse kategooriaid ka hübriidse keskkonna aspektist.

Näiteks Ühistöö koha läbiviimise valik

Osalusdisaini on võimalik läbi viia kas a) uuritavate töökeskkonnas b) arenduskeskkonnas. Muller jt proovisid seda mõlemal juhul. Uuritavate tööpaiga eelis oli kohapealne tehnoloogia olemasolu, millega demonstreerida või eksperimenteerida, mistõttu tekkis tugev side praktiliste tegevustega. Arenduskeskkonnas toimunud kohtumised muutusid pigem innovaatliste ideede kogumiskohaks. Märkamatult kaks erinevat paika kaasasid ka erinevaid osalejaid uuringusse. Tööpaigal liitusid kohtumistega töö spetsiifikaga seotud liikmed nagu koolitajad või eksperdid. Samas arenduskeskkonnas liitusid tehnilised arendajad või hoopis üliõpilased, kes aitasid hiljem andmeid analüüsida.

Hübriidsest keskkonnast lähtuvalt näiteks töötoa kategooria puhul: Töötube (workshops) peetakse tavaliselt neutraalsel pinnal erinevate osapoolte (stakeholders) vahel, et paika panna eesmärgid, strateegiad ja lõpptulemused. Seega kõigil osapooltel on mitte-eeliseks väljaspool oma tuttavat keskkonda, kus nad peavad koostööd tegema ühise tulemuse nimel. Erinevate osapoolte hääled moodustavad aga teadmiste ja perspektiivide sünergia.

Üheksa kategooria analüüs moodustab artikli arutelu, et kuidas need kategooriad praktikas panustavad hübriidse keskkonna loomisele ja millised on ühe või teise eelised .

Tulemused

Tulemuseks pakub Muller välja ülevaate tabelis nr 2, kus ühel pool jooksevad väited seoses hübriidse keskkonnaga, mis pakuti välja tabelis 1 ja teistpidi üheksa kategooriat ning kaardistab ära hübriidsuse mustrid erinevate meetodite, tehnikate ja praktikate puhul.

tabel2

Lõpuks lisab Muller loetelu osalusdisaini lahendamata probleemidest. Näiteks puudu on tõsiselt võetavast kirjandusest osalusdisaini rakendamisest koos formatiivse hindamisega. Teiseks, osalusdisaini on rakendatud palju hands-on tegevustega või vähemalt tegevustega, mis eeldab visuaalseid võimeid, see aga jätab kõrvale puuetega inimesed, kes seetõttu osalusdisainist osa võtta ei saa.

Artikkel andis suurepärase ülevaate, kuidas erinevates praktikumides osalusdisani kasutada. Ja mitte ainult, ta kirjeldas ka kenasti hübriidse keskkonna teket kogukondade vahel. Kuna minu doktoritöö keskendub ühelt poolt osalusdisainile ja teiselt poolt piiriülesele individuaalsele aga ka kogukondlikule teadmusloomele, siis ilmselt paremini sobivat artiklit oleks olnud mu valikust raskem leida.

Artikkel polnud tavapärase ülesehitusega, et sissejuhatus, kirjanduse ülevaade, metoodika, arutelu ja tulemused, selles mõttes, et autor oli kokku kogunud teiste autorite töödest paremini osalusdisaini kirjeldavad praktikad ja projektid. Ühelt poolt oleks olnud huvitav lugeda, kuidas kõiki üheksat kategooriat rakendada ühes uurimuses, samas selline lähenemine muutiski ülevaate osalusdisainist mitmekesisemaks ja terviklikumaks.

Advertisements

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s